Lend läks üllatavalt rahulikult, isegi lennufoobiku silmis 🙂 Ilm on juba mitu hommikut olnud trööstitu, aga võta näpust – meil vedas. Esimene lend ja kohe saime peale.
Oleme 4 turisti: mina, austraallased Terry ja Peter ning Lõuna – Aafrikast pärit William. + 2 mägironimise giidi, kokk ning üüratu arv kandjaid. Pakikandjaid. Mul on raske sellise arvu kandjate vajalikkust mõista, tunnen ennast üle privilegeerituna. On naljakas looduses, 4000m kõrgusel suure laua taga ja laudlina peal keraamilistest taldrikutest süüa. Keegi ju peab selle laua ülesse kandma.
Lohutan ennast mõttega, et pakume mitmele mehele tööd ja seega mitmele perele süüa, aga sellest hoolimata jääb väheke mõru maitse suhu.
Pärastlõunal hakkab vihma sadama. Mitte küll pahinal, aga piisavalt selleks, et mudane maapind libedaks muuta ja väänlevad kaanid meid jahtima meelitada. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas suudavad need jalutud ja lennuvõimetud olevused märkamatult end kõikjale poetada. Parim saavutus oli leida üks kuklalt.
Meil on ööbimisteks arvestatud telgid, aga kuna jõuame ööseks asulasse ja voodikoht maksab kõigest 200 ruupiat (⁓2€), siis otsustame mugavuse kasuks. Arvan, et ka meie kohalikud abilised ei pane pahaks, et ei pea vihma ja muda käes pärast pikka päeva hakkama laagriplatsi püstitama.
Majad on küll suhteliselt askeetlikud. Tubades kütet ei ole ja asemeks on puust lavats, aga niiske telgi võidab see igal juhul.
