5.3. Üles – alla, üles, üles ja üles – alla. Läbi hõreda tundrametsa üles mägise ala poole. Hoolimata ähvardavast ennustusest, on ilm ilus. Lumivalged, musta sabatriibuga rabapüüd ilmuvad justkui tühjusest ja lendavad madalate parvedena meist eemale. Navigeerime põtrade poolt poolpaljaks näritud kidurate kaskede ja võimsate kivimürakate keskel paremat rada otsides. Vaatamata pingsale maastiku jälgimisele, ilmuvad algselt läbitavatena näivatele lõikudele just meie nina all jäätumata ojad, milledest mööda saamiseks peame pikki ringe tegema või tuldud teed tagasi manööverdama.
Esimese pausi ajal avastan, et olen kotid põhjalikust sättimisest hoolimata ikkagi valesti kelku paigutanud. Seal, kus on pealmise katte lukukelgud, millede alt peaksin ühe käeliigutusega veepudeli välja tõmbama, vahibki vastu õhtune garderoob. Snäkipaki leidmiseks kulub täpselt niipalju aega, et Reno on kõhu täis söönud, põit kergendanud ja ümbrusest trobikond pilti klõpsutanud.
“Noh, kas lähme edasi?” 😂🤣😂
Seitse tundi suusatamist. Olen rampväsinud. Seal, kus Reno end kerge vaevaga üles tõmbab, kleepub minu kelk lume külge nagu kitt ja suusad vajuvad allamäge. Võtan kokku kogu oma jõu ja armetu suusaoskuse, surun kepid lumme, sikutan, punnitan, vajun jälle ja tardun paigale, et mitte koos kelguga künkast alla veereda. Kuulen kapuutsi sees iseenda hingeldamist ja peast käib läbi mõte, et see on mu elu kõige raskem proovilepanek (tean, et tegelikult olen sama öelnud ka mõnel varasemal matkal, aga kuna inim-mälu on suhteliselt selekteeriv ja unustab meelsasti ebameeldivad osad, siis mõne aja möödudes mäletan siiski vaid positiivset ja head tunnet, mis järgneb ületatud raskusele).
Kui Reno lõpuks telkimisplatsi välja valib, hingan kergendusest. Maitsev õhtusöök ja pliidi kütmisest soojaks läinud telk panevad mõnust nurruma. Poen magamiskotti ja elu on jälle lill.
