6.3. Eile õhtul jäi metsapiir selja taha ja tänu sellele võime hommikusöögi ajal imetleda kuulsat püramiidikujulist Sluggat, massiivseid mäenõlvasid, ümberringi laiuvaid lumiseid orgusid ja taamal lumest paljaks jäänud kividelt sammalt mugivaid põhjapõtrasid. Ilmataat hellitab meid taas päikesega ja külmakraadegi on justkui moepärast vaid paar kriipsu.
Maastik on suusatamiseks ideaalne, org laiutab tasasena, tundrate tipud kaitsevad tuule eest, lund on piisavalt, et katta puhmasteks kängunud põõsaid ja päike on sulatanud pinnale sobivalt suuska kandva kooriku. Aeg-ajalt ilmuvad lume alt nähtavale 5 kelgu jäljed, tõendamaks, et me pole siin ainukesed inimolendid.
Telgiplats on ideaalne, kõigele lisaks jõe ääres, tänu millele väldime igaõhtuse lumesulatuse rituaali. Kui päike loojub ja väsimusest hoolimata pea kümnendat korda välja virmalisi imetlema ronime, märkan eemal punast tulukest.
See on kummaline, kuidas päevavalguses petab loodus inimsilma ära. Mitmeid kordi hõiskasin Renole, et: “Nüüd küll näen inimesi. Lausa 3 suusatajat. 100%!” Või tema mulle, et: “Seal on mingi loom.” Aga paarikümne minuti ja mõnesaja meetri möödudes avastasime, kuidas inimesed muutusid lumest sulanud kivirüngasteks või loomad kuivanud kändudeks. Enne telgiplatsi valimist olime hoolega vaadelnud ümbrust ja otsinud märke teistest suusatajatest. Ei tuhkagi. Olime nii üksi kui võimalik 😊
Nüüd aga, kui väljas oli pime, nägime seda, mida päevavalgus oli meie eest varjanud: umbes 500m eemal helendas punane lambike ja teisel pool künka varjust piilus veel üks kollase telgi varje heitev tuluke.
Olime justkui külavaheteel.
