7.3. Hommikul tervitame kahte punases telgis asuvat sakslast. Samas avastame, et loodus on meile järjekordse silmapette korraldanud. Sakslaste laagriplatsini jõudmiseks kulus ligi tund suusatamist, mis tähendab 500m asemel pea 2km pikkust vahemaad. Sama juhtus üsna mitmel korral erinevate distantside pikkuse hindamisel silma järgi. Nii mõnigi järve ületus näis kökimöki – aga võttis lõpuks aega ligi 5 tundi, nii mõnigi mägi, mis tundus kiviviske kaugusel – osutus lõpuks lõuna- ja mitme suupiste pausi jagu eemal asetsevaks.
Hiiglaslike tundrate ja sügavate orgude vahel puuduvad mõõtkavas orienteerumiseks linnainimesele harjumuspärased mõõdupuud. Ei ole elamuid, standardse laiusega tänavaid, tänavavalgusteid, liiklusvahendeid või muid tuntud objekte, mis vihjaksid kaugustele või aitaksid kõrgusi hinnata.
Päev möödus suuremate viperusteta. Kokku sai suusatatud 8 tundi ja 55 min. Õhtuks tõusis torm ja jõudes poolpimedas Mikkastugani majakeste juurde, oli ahvatlus puidust hurtsikusse ööbima jääda suur. Kanname kogu varustuse sisse ning praeme ainukeseks luksuslikuks õhtusöögiks kaasa tassitud mundris kartulid, täislihavorstid ja sibula õhtusöögiks. Mitte, et matkatoidupakid pahad oleksid, aga mitu päeva järjest sama kraami süües, tundub pannil küpsetatu siiski taevalikuna.
Esimese eufooria möödudes hakkab aga majakeses külm. Seda on raske palja pliidiga soojaks kütta, pirnike, mis telgis tundub piisavat, valgustab ainult laealust ja kõigele lisaks on ruum siiski ääretult väike. Hädamajutuse nime kandev ehitis on seda sõna täielikus mõttes. Siin on külm, rõske ja pikali visates pole ruumi isegi jalgu sirgu ajada.
Kuigi tormisesse pimedusse on raske sundida end minema, otsustame siiski telgi püsti panna ja ümber kolida. Lohutan end sellega, et hommikul saab kõigest hoolimata kuivkempsus käia ja kõigele lisaks – homme on naistepäev ning Reno lubas mind kelguga vedada 😊
