9.3. Kuna meil oli nüüd üks terve päev suusatamist vähem, pidime ülejäänud päevadel selle kõik tasa tegema. Tõuseme hommikul tund aega varem, et rohkem aega võita. Tuul oli taandunud ja väljas taas imeilus. Päike sillerdab. Õhk -15℃.
Loodus on muinasjutuline. Puid ja põõsaid enam ei ole, maastik on looklev, lumiste väljade ulatudes nii kaugele kui silm seletab. Mingil hetkel moodustub päikese ümber efektne halo rõngas ja pargime ennast lõunasöögile ning pildistama. Loodus on üleval tundras karm ja kuna söögipoolist ei ole kerge leida, siis linde ja loomi polnud me enam paar päeva kohanud.
Just siis, kui hakkan mõtlema, et oleme siin üleval ainukesed elusolendid, näen miskit suurt ja pruuni eemal jooksmas. Olen segaduses ja peast vilksab läbi mõte, et kas tõesti on pruunkaru enneaegselt üles ärganud ja ära eksinud.
“Ahm!!!!!” ja Reno krabab drooni järele.
Viskan oma söögipoolise kus see ja teine ning hakkan taskust telefoni otsima. Pagan, miks ta küll nii kiiresti jookseb. Korraks keerab pirakas loom veel ringi, vaatab meid mõne sekundi ning kaob siis mäenõlval peituvasse urgu.
Hoolimata sellest, et kumbki meist temast pilti ei jõudnud teha, on selline kohtamine märkimisväärne ja vaieldamatult meie reisi üks tipphetki. Olen üliõnnelik.
Kokku suusatame täna pea 9 tundi. Kilomeetreid ei tule küll tohutu suure numbri jagu – 18,2km – aga kuna loodus on nii ilus (ja ahm ka veel kõigele lisaks), siis kulub pildistamisele ning imetlemisele omajagu väärtuslikku suusaaega. Aga me naudime täiega. Kirsiks tordil on ööbimiskoht mäe jalamil – istudes õhtul telgi ees, täielikus tuulevaikuses, sõõmates soojendavat jooki, imetledes ümberringi laiuvat orgu ja pea kohal helendavaid virmalisi, ei või mõelda muud kui, et elu on ikka kuradima ilus.
