Ees ootab pikk päev. Väljas -18℃. Minu jaoks juba ekstreemselt külm. Suusatades hakkab palav ja kaabin ülearuse fliisi seljast, aga nii kui vahepala ja puhkepausi teeme, lõdisen külmast, ega suuda värinat tükk aega kontidest välja saada. Millegipärast hakkab seni ideaalselt istunud suusasaabas kusagile närvile vajutama ja aeg-ajalt lausa oigan valust. Katsetan kõikvõimalikke meetodeid asendi muutmiseks ja olukorra leevendamiseks – sätin sokki pehmenduseks, lisan topelt talla, avan saapapaelad, aga jätkan ikka liibates kuni lõpuks jalg tuimaks muutub.
Pärastlõunaks olen nii väsinud ja omadega läbi, et liigun edasi vaid mingi sisemise mehaanika toimel. Näen justkui küll, et ümberringi on ilus, aga ei jaksa peadki keerata, vaimustumisest rääkimata. Kuuletun Reno nõuannetele – suusatan sellises tempos, et tal kannul püsida, teen joogipausi siis kui ta soovitab, ampsan midagi söödavat, kui ta seda nõuab ja nõustun ekstra ringiga, kui ta tahab vana saamide koda vaatama minna. Olen nii toss väljas, et suhteliselt sümboolses alamäes kaotan tasakaalu ja kukun kõhuli lume sisse. Kelgu raskus lükkab rakmed mulle selga, muutes kõik katsed end jalule ajada tulutuks. Suutmata leida ühtki väärikat lahendust, magan itsitades lumes kuni Reno üles tagasi vantsib ja mind vangistusest vabastab.
Õhtuks jõuame taas jändriku metsapiirini ja rabapüüde parved on justkui tuvid linnas, iga nurga taga ja kõikjal, kus vähegi lume alt suupoolist paistab. Põtrade jäljed jooksevad risti rasti nagu liiklus keskpäevasel magistralil ning on vaid aja küsimus kui kahte jurakat põtra põõsastes kappamas näeme.
Selleks, et tormiga kaotatud päev tasa teha ja graafikus püsida, tahame kindlasti täna ööseks Akkajärve lähedusse jõuda. Väljas on juba pime kui otsustame pärast peaaegu 10 tunnist suusapäeva telgi püsti panna. Magamiskotis end kerra tõmmates unistan, et hommikul telgiust avades vaatan veelkord põtradega tõtt …………😊.
