Seitsmendal matkapäeval küsis Reno, et kas tahaksin temaga veelkord kunagi talvematkale tulla. Vastasin siis, et: “Ära praegu küsi. Räägime hiljem.”
Tegelikult mõtlesin: “Ega ma eriti ei usu küll.” Aga ei tahtnud teda kurvastada. Ning ei tahtnud ka väsinuna öelda midagi sellist, mida pärast sööma pean hakkama 🙂 Mäletan oma varasematest kogemustest, et olen rasketel hetkedel mõelnud: mitte kunagi, mitte-mitte kunagi enam. Aga ei pruugi paari päevagi mööduda kui juba unistan uuest väljakutsest. See imeline tunne kui oled suutnud ära teha midagi sellist, milleks ei arvanud ennast kunagi võimeline olevat. Tunne, et näed maailma kõige ilusamaid kohti ja koged maailma kõige suuremat vabadust. Tunne, et oled nii elus. See tunne on võitmatu.
“Reno?”
“Mis on?”
“Kas mäletad, kui küsisid mu käest, et kas tuleksin veel sinuga talvematkale?”
“Jah …. kas tuleksid siis?”
“……….. 😊.”
