Kui mõtled, et nüüd on kõik. Rohkem enam ei suuda …….. siis tegelikult suudad ikka.
Magame hommikul natuke kauem ja päeva plaaniks on ronida 5000m kõrgusele ning õhtuks tulla tagasi 4300m peale. Ilm on imeilus ja panen vaimu valmis imelisteks vaadeteks. Milleks ma end valmis ei osanud panna, oli aga mitmetunnine üllatavalt raske tõus, mil isegi meist neljast parimas vormis olev Peter, rinnust kinni hoides lõõtsutas. Paarkümmend sammu ja paus, paarkümmend sammu ja paus. Kõik hingeldavad. Kas oleme tõesti nii viletsalt treenitud või hakkab õhu hõredus juba ennast tunda andma?
Poolel teel ülesse kaob ka päike pilve taha ja mõne minuti jooksul muutub õhk tihkeks läbipaistmatuks pilveks millest tuiskab silma teravat lund. Terry otsustab jääda suure kivi varju meie tagasitulekut ootama. Surun kõndimiskepi tugevamini rusikasse ja marsin hambad risti poistele järele.
“Please, please make a break” korrutan mõtetes giidile, endal süda rinnust välja hüppamas.
Ületame tänastest gruppidest ainsana lumepiiri ja tõuseme 5000 meetrini. Ilm on kahjuks selline, et ilusaid vaateid pole. Hea kui oma väljasirutatud sõrmi näeme. Kõigest hoolimata, on üleval siiski mõnus tunne – ära tegime ☺️.
Magan halvasti. Öö otsa kõmisevad laviinid. Ärkan kümneid kordi ja näen pingelisi unenägusid.
