Mõni päev enne reisi ….
Vaatan juba teab mitmendat korda nimekirja – tõstan asjad ühest kotist teise, sorteerin, pakin, kaalun …… arvutan kõik kokku ja hakkan taas mõtlema, mida võiks kärpida. Suusavarustus, telk, magamistarbed, riided, esmaabi ja hügieenitarbed, elektroonika, akupangad, päikesepaneel jne jne. Peamised toidukorrad (⁓17kg), snäkid ja energiajoogid (⁓2kg) on päeva täpsusega välja arvutatud ning sealt ei saa midagi välja jätta ……….. vaatan raske südamega 33. Snickersi batooni …………….. tõstan nad siiski kotti tagasi ja kaevan hoopis riiete seast ekstreemse külma jaoks mõeldud vesti. Mul on hästi soe pausijope ja muid aluskihte ka. Kärab küll.
Hakkan lootusrikkalt uuesti pakkima ja kaaluma 🙂
Mitu tundi hiljem saan söödava kaaluks 30kg (sinna tuleb veel juurde enne liikuma hakkamist ostetav kohalik kraam nagu või, leib, vorst, friikad või muu sarnane) + muu varustus 57kg 😂🤣😂🤣😂
— Reno —
Päev 1. (15.4.26)
Eile täiendasime pagasit Kangerlussuaqi kohalikus poes. Ostsime maiustusi, friikaid, vorsti, leiba ja muud suupärast – vahelduseks valmis matkatoitudele. Kõige tähtsama asjana kraapisime kokku enamuse saadaval olevast võist. Mina võtsin kümme 300g-st võipakki ja ülejäänud seltskond miskit enam-vähem samas suurusjärgus. Pärast meie röövretke nägi riiul välja nagu wc-paberi lett Koroona ajal 😝
Täna tõi buss meid kogu krempliga Point 660 juurde. See on sihtpunkt jääkilbile viiva tee lõpus, umbes 39 km kaugusel Kangerlussuaqi külast. Ja meie ekspeditsiooni alguspunkt. Nimi „Point 660” viitab koha kõrgusele merepinnast selle nime saamise hetkel.
Plaanis oli leida võimalikult kiiresti sobiv telkimiskoht, aga maastik ja ilm ei paku selleks just kõige soodsamaid tingimusi. Maapind on moreeniline ehk täis liustikult kandunud või sulamisel maha jäänud kivimaterjali, mis koosneb liivast, savist, kruusast või muudest kivimiosakestest ja muudab suusatamise ning kelkude järele vedamise ääretult ebameeldivaks või kohati suisa võimatuks. Lõpuks, umbes 800m kaugusel, leidsime enam-vähem rahuldava koha ning püstitasime tõusvas tuules ning korralikus lumesajus esimese öö laagri.
Õnneks on väljas pikalt valge ning jõudsime käia ka homset marsruuti veidi luuramas — ees ootavad labürintlikud, jäised ja libedad suusapäevad.
Ps: Osad pildid on mõnda aega natuke udused. Satelliittelefoniga saadetuna ei tule kogu kvaliteet läbi. Peale reisi vahetame parema kvaliteediga versioonide vastu välja.
Päev 2. (16.4.26)
Liustiku labürint
8h 48min/8,4km
Hommik: -9℃
Päev: päikeseline, kergelt tuuline, -7℃
Õhtu: tuulevaikne, päikeseline, -5℃
Hommik algas sellega, et telgikaaslase kohvitass purunes ja kogu tassi sisu valgus talle sülle. Kahtlustan, et ka öö ei olnud Tomile kuigi armuline, sest kuulsin teda mitu korda õue vahet käimas.
Teadsime, et ka päev ei saa vähemalt füüsilises mõttes kerge olema. Maastik kulgeb muudkui üles ja alla, justkui oleks keegi selle kortsu tõmmanud ning pinnas on endiselt kiviklibune. Seetõttu kasutame kogu päeva jooksul jääraudasid — vastasel juhul ei liiguks need 90-kilosed kelgud meetritki edasi. Tõenäoliselt ei võimalda maastik ka homme veel suusatamist.
Tõus jääkilbile tähendab pidevat kelkude üles vinnamist, et need seejärel kohe jälle alla lasta. Ja nii kogu päev. Varustusest oli lausa kahju kui kelgud alamäes pidevalt üksteisele sisse sõitsid või ümber läksid. Paar korda sai ise ka kummuli käidud, kui hoo sisse saanud kelgud lihtsalt jalad alt tõmbasid.
Liustiku labürindis liikumine oli visa, aga õnneks ühtegi päris tupikusse me endid ei mänginud. Kogu aeg peab jälgima, kuhu astuda ning suusakepiga torkides kindlustama, et lume all peidus lõhesid ei oleks.
Õnneks oli ilm suurepärane ning kõrgemale jääkilbile tõustes avanesid võimsad vaated.
Rassimisest hoolimata, mulle tänane päev meeldis. Tormiga oleks nii palju keerulisem olnud 🙂
Päev 3. (17.4.26)
8h 46min/14,1km
Hommik: pilves, -5℃
Päev: pilvine, -5℃
Õhtu: pilvine ja sajab kerget lund, tuul 2-3m/h
Hommikul jälle jäärauad saabastele ja turvavarustus selga – ronimisrakmed alla ja kelgu vedamise rakmed sinna omakorda otsa. Esimesed tunnid olid ikka päris rasked kuna kondid eilsest kelkude sikutamisest alles hellad.
Maastik nägi välja justkui lõputu labürint – ükskõik kuhu suunda vaatad. Jubedates jääkoobastes ja lõhedes kelkude üles‑alla sikutamine võtab meilt proportsionaalselt liiga palju aega. Vahepeal liikusime edasi kõigest 700 meetrit tunnis — ja veel millise hinnaga.
Laias laastus on kelgu järele vedamise viise kaks: jäikade rakmete või nööriga. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Meie oleme valinud nööri, sest kahe kelgu puhul on nii märksa lihtsam majandada. Nöörid toimivad paremini eriti jäisel pinnasel ja pidevalt üles alla kulgevas maastikus.
Järsust alamäest laskudes, kui kelk on su enda kaalust tunduvalt raskem, kipub kelk sagely suunda dikteerima. Kui koorem peaks ümber minema, on jäikade rakmete korral peaaegu võimatu ise kelgu juurde minna ja see püsti ajada. Nööriga laskudes saab kelgud hoida enda ees ning vajadusel neile kiiresti ja turvaliselt läheneda.
Ka lagedal sirgel suusatades on nööri kasutamine mugavam — kelgu juurde saab minna ilma end millestki lahti rakendamata ning teekonda saab sama kiiresti jätkata.
Mingi hetk saime kõik kerge ehmatuse osaliseks kui Tomil suusatsüklit juhtides jalg läbi lume otse jäälõhesse vajus. Õnneks ei juhtunud midagi tõsisemat ja pärast jala välja sikutamist ning Tomi kohendamist saime teekonda jätkata. Hetk hiljem märkasin aga lumel veriseid jälgi. Kui Tomi jalga uuesti kontrollisime, selgus, et jää oli säärelt naha korralikult lahti kraapinud — veri oli voolanud saapani ja hakanud sealt edasi maha tilkuma.
Huvitav, kuidas adrenaliin võib inimese nii ära tuimestada, et ta ei pane ise tähelegi, kui kõvasti on end vigastanud.
Enne viimast suusatsüklit märkasin kaugemal horisondis valget lumesarnast laiku ja lootusest tiivustatuna, seadsime oma sammud sinna suunda. Jeee – mu silmad ei petnud – kõigi näod tõmbusid naerule kui päeva lõpuks suusad alla saime 🙂
Suusapäeva lõpus, turvalist laagripaika otsides, kammisime sondiga veel maapinda, et vältida lõhe kohale parkimist.
Tulevaste päevade ilmateade lubab esmaspäevaks tormi. Eks näis — võtame ühe päeva korraga.
Päev 4. (18.4.26)
8h 25min/17,7km
Hommik: pilves ja lumesadu, -8℃
Päev: päike, -5℃
Õhtu: endiselt päike, -5℃
Hommikupooliku suusatamine möödus whiteout-is. Jõudsime kõik piimjas valguses orienteeruda enne kui maastik taastuma hakkas ning ühtäkki kaugelt kummalised mustad täpikesed paistma hakkasid. Lähemale jõudes avastasime eest kaks mootorkelkudel meteoroloogi, kes enne lähenevat tormi jääle erinevaid andureid paigaldasid. Nende baas asub siit umbes 50km kaugusel.
Ükskõik kus kohas mujal oleks juhuslik kohtumine teiste inimestega täiesti tavaline, aga siin — keset lõputuna näivat jäävälja — oli see ilmselt kogu nädala erakordseim hetk. Tõenäoliselt tekitasime samas ka liustikule kohalikus mõistes kerge liiklusummiku 😝
Aga see torm….. olime ise ka eile sellekohase hoiatuse saanud. Uurijate sõnad kinnitasid ennustust – esmaspäeval on oodata korralikku maru ja peame selleks igaks juhuks valmis olema. Samuti muutub ilm ülespoole tõustes järjest külmemaks.
Päev 5. (19.4.26)
Tormi ootel
4h 52min/12km
Hommik: päikeseline, -18℃
Päev: -5℃
Õhtu: -2℃
Hommik algas juba tõsiseltvõetavas pakases. Täiuslik tuulevaikus ja super ilus ilm. ….. Vaikus enne tormi.
Alustasime nagu kellavärk ikka, täpselt kell 9. Päike paistis otse vastu nii, et pidime kohe näod päikesekaitse kreemi alla matma, et intensiivses kevadpäikeses end mitte päris ära grillida. Huuled ongi mul juba täitsa lõhenenud ja katki kuigi olin apteegist ostnud kõige kangemat ja rasvasemat hügieenilist mida hetkel üldse saada on.
Ees ootas paljulubav päev. Plaanisime suusatada nii kaua kui torm hakkab lähenema, et siis laager ja telgid veel enne suuremat mässu kindlalt ning tugevalt püsti panna. Kuigi suurem lõhede oht läänepoolsel rannikul on nüüdseks möödas, siis aeg-ajalt tuleb neid ikka ette. Täna vajus minu suusakepp lumest läbi ja nähtavale tuli väiksemat sorti jäälõhe. Kuna meil suusad all, siis õnneks neid kitsamaid väga kartma ei pea, aga tasub siiski tähelepanelik olla.
4. suusatsükli lõpus kui pidime lõunapausi tegema, märkasime taamal juba lumepilvi kogunemas. Otsustasime lõuna vahele jätta ja suusatada nii kaua kuni tuul ja pilved meieni jõuavad. Selleks hetkeks saime juba aru, et ka päeva eesmärgiks seatud 20 kilomeetrit ei tule täna täituma. Telkide püstitus sujus tõusvas tuules õnneks plaanipäraselt. Sellisteks olukordadeks oleme palju harjutanud ja kõigil on juba ette teada, mida tegema peab. Undavas tormis kellelegi õpetussõnu karjuda ongi üpris mõttetu – naguniigi ei kuule midagi.
Mõnes kohas oli lumekiht õhem ning selle all kohe jää. Kaitsmaks end maksimaalselt tormi eest – kinnitasime need kohad veel ekstra jääkruvidega ja ehitasime igale telgile lumemüüri. Tuult lubab kogu homseks päevaks 25 — 28m/s, seega tõenäoliselt tuleb suusavaba päev. Teeme inventuuri, puhkame jalga ja tahaksin võimalusel “pesus” käia 🙂.
….. Mõni tund hiljem.
Tuul paugutab juba päris kõvasti. Otsustan uuesti välja minna, et lumemüüre kõrgemaks ja tugevamaks teha. Ikka rahulikuma une nimel 🙂.
Päev 6. (20.4.26)
Sundpuhkusel
0h/0km
Hommik: torm
Päev: -5℃, poolpilvine, torm
Õhtu: torm
Tuul öösel ⁓ 25m/s, puhangud kuni 38m/s
Tuul päeval ⁓ 10m/s, puhangud 18m/s
Eilse õhtu tööd ei saanud aga kaugeltki nii kiiresti ühele poole kui olin arvanud. Kell oli juba päris palju kui jõudsin lumemüüri tugevdamiselt ja kõrgemaks tegemiselt tagasi telki. Sain just õueriided seljast võetud kui kuulsin õuest Saara häält. Nende lumemüür oli jäänud liiga madal ja väike ning tuuleiil sõi seda nagu sooja saia. Panin end uuesti riidesse ning läksime koos Tomiga naistele appi. Väljas oli selleks ajaks juba paras põrgu. Vaevalt sai kõndida ilma, et tuul jalgu alt ära ei viiks või labidat minema ei lennutaks. Torm oli jõudnud nende müürile juba mitu auku sisse puhuda ja iilid lihvisid seina justkui liivapaberiga kiht kihilt aina õhemaks. Tuisus väga enam midagi näha ega kuulda ei olnud ja seega jagasime käemärkide abil tööd ära ning asusime ehitama. Keegi lõikas saega lumeplokke, keegi murdis neid labidaga, keegi tassis müürini jne jne. Kõlab vist üsna hullult, aga mõnes mõtte oli väga lahe ja hea koostöö meil 😆.
Ka ööseks ei saanud telke päris valveta jätta. Lund tuiskas lakkamatult, kogunes raskelt telkidele ja õhuavadesse ning painutas kaari. Leppisime kokku, et iga kahe tunni tagant käib üks telgipaar kõik kolm telki läbi: kontrollib, kas kõik on korras, puhastab lumest, pingutab vajadusel nööre või — kui olukord tundub ohtlik — äratab teised ka üles.
Öö läks õnneks hästi ja tänase päeva veedame tormivarjus vaiksemat ilma oodates. Puhkame ning naudime tavainimese toite, mida Kangerlussuaqi poest sai kokku kraabitud. Lisaks muule heale ja paremale, ostsin 2 pudelit Coca-Colat. Kui see mulle juba muidu ka maitseb, siis siin tundub pruun mullitav vedelik lausa jumalate nektarina 🤣. Ostsin neid 2 tk ja olen iga päev mõlemad pudelid hoolikalt varustuse ja riiete vahele ära peitnud, et külmaga puruks ei paisuks. Ühe joon täna ära ning teise hoian mingiks eriliseks või eriliselt pahaks sündmuseks.
Magan enamuse päevast ega viitsi kusagile minna. (Toim. märkus: arvestades ümbruskonda, pole tal just palju valikuid ka — lähim kohvik asub umbes 100 kilomeetrit allatuult.) Riided on märjad ning külmad. Õhtul kaevame telke ja kelke lume alt välja, et homme hommikul lihtsam oleks ja kiiremini startida saaks.
Päev 7. (21.4.26)
8h 46min/16,77km
Hommik: pilvine, vastutuul 10m/s, -2℃
Päev: pilvine, vahelduvalt lumesadu ja jäävihm
Õhtu: pilvine, vahelduv lumesadu, lörts ja jäävihm
Kl 7 äratus ja 7.30. igahommikune telkidevaheline miiting (raadiosaatjatega nii, et ei pea tingimata telgist välja tulema). Öösel oli tuul jälle tugevnenud ning telgid ja muu varustuse mõnusalt lume alla matnud. Lükkasime stardi tunni võrra edasi, et tuul natuke vaibuda jõuaks ja varustuse välja kaevamine päris maratoniks kätte ei peaks minema.
Kl 10 liikuma, vastutuules ja järjekordses whiteout meeleolus.
Whiteout (vahel nimetatakse ka milky weather) on optiline nähtus, mille puhul vaatleja näib olevat ümbritsetud ühtlasest valgest helendusest.
Visuaalsed orientiirid nagu nõlvad, reljeef, horisont või taevas ei ole eristatavad; sügavustaju ja visuaalne perspektiiv muutuvad peaaegu nähtamatuks või kaovad täielikult ning kõik sulandub ühtlaseks valgeks massiks. Näha võib olla vaid väga tumedaid ja/või lähedal asuvaid objekte.
Whiteout võib tekkida tugeva lumetormi ajal, kui langeva lume hulk ja tuule poolt üles keerutatud lumi loovad kõikjale ulatuva valge müra, mis vähendab nähtavust märgatavalt. Teist tüüpi whiteout tekib siis, kui paks udu hajutab päikesevalgust, luues valge loori, mis sulandub sujuvalt all oleva lumise maastikuga.
Päev 8. (22.4.26)
8h 45min/18,29km
Hommik: pilvine, tuuline, -1℃
Päev: lörts ja jäävihm, -1℃
Õhtu: pilvine, tuuline, -2℃
Kui aus olla, siis tänane päev oli täitsa vastik. Hommikul ärgates oli ilm ja nähtavus veel paljulubav, aga selleks ajaks kui oma kodinad kokku saime ning liikuma – ei olnud ilust enam jälgegi. Näha polnud peale omaenda suusaninade eriti midagi, tuul mässas mõnusalt ning peksis lörtsi ja jäävihma otse näkku. Egas midagi – kaevasime jälle näomaskid, prillid ja kompassid välja ning asusime orienteeruma.
Veame suusatsükleid kordamööda. 50 min juhib ja orienteerub üks inimene. Siis peame 10min snäkipausi ja eestvedaja vahetub. Rongkäiku juhtides kaevusin võimalikult sügavale kapuutsi sisse, pilk rinnaku kohal olevale kompassile suunatud. Peale selle instrumendi täna väga midagi muud näha ei olnudki. Ühtlane valge mass.
Ühte üllatus-külalist siiski kohtasime. Mingi hetk lendas meie peade kohale tilluke hangelind, vahel tuntud ka lumelõokese nime all. Tegi uudistades paar tiiru ning kadunud ta oligi. Nagu ilmutus kusagilt teistpoolsusest 🙂
Energiavajadus on meeletu 😆. Sööksin kasvõi hobuse ära. Õhtul peale spetsiaalselt SinuSeikluse ja minu tarbeks MEKI poolt eri kaaluga (150g) pakendatud toidu nautimist tunnen ennast juba päris hästi, aga väiksemate söögipakkide puhul jääb sageli nälg näpistama. Täna tegin endale leiva kondenspiimaga. Ja oli oi kui maitsev 🤣🤣🤣. Mis sa hädaga teed kui hobust ei ole.
Päev 9. (23.4.26)
Esimesed 100 kilomeetrit – tehtud
8h 40min/20,73km
Hommik: pilvine, tuulevaikne (lõpuks ometi :), -4℃
Päev: tuulevaikne, poolpilvine,
Õhtu: tuulevaikne, poolpilvine, -1℃
Hommikul äratuskella helisedes, tundus ümbrus kummaliselt vaikne. Mitte tuulehaisugi, plagisevast telgist rääkimata. Harjumatu…. aga vahelduse mõttes ikka väga mõnus. Laagri “välja kaevamine” ja pakkimine sujus nagu lepase reega ja start punktipealt kl 9. Päev siiski niisama lihtsalt ei läinud. Hoolimata pidevast kõrgemale liikumisest (hetkel ⁓1630m merepinnast), on ilm suhteliselt soe ja päevasel ajal tõstab päikesevine lume temperatuuri just niipalju, et see muutub kleepuvaks ja pakib ennast mõnuga suuskade alla kinni. Katsetame kõike, mis meie võimuses – pikki pidamiskarvu, lühikesi pidamiskarvu, ilma karvadeta ja määrdega, aga miski ei aita. Plaan oli täna kindlasti 20 kilomeetrit ära suusatada, nii, et rassisime edasi lumekoormast sangpommideks muutunud suuski sammhaaval enda ette lohistades, vihaste ja higistena.
Dye2 radarijaam on meist umbes 95km kaugusel. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis oleme 4 päeva pärast seal.
Päev 10. (24.4.26)
8h 02min/21,22km
Hommik: pilvine, -6℃
Päev: päike, tuul,
Õhtu: tuul 10m/s, lumepilv lähenemas
Mõõduka tõusuga päikeseline päev. 1736m kõrgust. Lahe lõpuks ometi horisonti imetleda – lõputu lumeväli igas suunas :). Jõuame varakult laagrit püsti panema ja mõnnan pärast õhtusööki telgis nagu kass ahju ääres. Põletid on elamise mõnusalt soojaks kütnud ja rammestus kerge tulema.
Keegi kunagi küsis, et kas kasutan oma talvistel retkedel gaasipõleteid? Vastus on – ei kasuta. Kaugel tsivilisatsioonist ja külmades tingimustes eelistame vedelkütust. Kasutame niiöelda puhastatud bensiini – väikemootorite kütust, mis on mõeldud mootorsaagidele, muruniidukitele jne See põleb puhtalt, määrib minimaalselt nõusid ja varustust tahmaga ning tagab kõrge soojusväärtuse. Osadel pliiditootjatel on olemas ka spetsiaalset matkapliidi bensiini, mis on jääkainetevaba.
Erinevalt gaasipõletist, mille suurimaks puuduseks on ballooni rõhu langus madala temperatuuriga, saab vedelkütuse pudelisse seda lihtsalt juurde pumbata.
Kui keegi soovib midagi küsida – praeguse matka kohta, või üldiselt talvematkamisest, saatke oma küsimused kas Sinuseikluse FB lehele või aadressile info@sinuseiklus.ee. Vastan meeleldi kõigile huvilistele. Küsimustele Gröönimaa jääkilbi ületusest vastan jõudumööda käesolevasse blogisse.
Päev 11. (25.4.26)
Lõputu jääväli
8h 27min/25,52km
Hommik: pilvine, -6℃
Päev: päike
Õhtu: poolpilvine, -8℃
Öösel mõnusalt sadanud jäävihm oli hommikuks kogu väljas olnud varustuse – justkui friteeritud kananagitsad – kõva ja krõbeda kooriku sisse mätsinud. Kulus omajagu aega ja omajagu energiat, et kelgud, telk, suusakepid ning muu tavaar jääst vabastada. Suuski tuli auto jääkaabitsaga taguda ja kraapida, et neist eluloom saaks.
Aga ülejäänud päev oli super – pärast teist suusatsüklit hakkas päike paistma, kogu päev kulges tuulevaikuses, maapinnal oli just sobivalt tugev jääkoorik ning suusk libises imekergelt. Ümberringi lõpmatud jääväljad ja sillerdav lumi. Objektiivselt hinnates on maastik võibolla tibake üksluine, aga kuidas see nüüd oligi – lihtsuses peitub võlu 🙂.
Tervitused Kaurile – kevadisest Sareki matkast üle jäänud glükoosi -ja c-vitamiini tropsid kuluvad marjaks ära. Lisaks muule, leevendavad need ka pidevat magusanälga 😆.
Päev 12. (26.4.26)
Linnuke kirjas…
8h 11min/21,38km
Hommik: tuul 8m/s, -18℃
Kõrgus: 2035m
Lõpuks hakkab ka pakane meid kätte saama. Õnneks oli liikumissuund allatuult, aga sellegipoolest torkis külm varju jäävat näopoolt justkui nõelapatja. Päev täna kerges tõusus, lumi ilus sametine, aga suusa libisemine niru.
Kuuenda suusatsükli ajal hakkas end väikese täpina ilmutama ka Dye2. Kuigi sinnani on veel umbes 9km, mõjub pelgalt teadmine, et varsti kraabime hüljatud monstrumi ukse taga, elevust tekitavana. Kui liigume plaanipäraselt, siis sellest järgmine niiöelda “tsivilisatsioonimärk” on Dye3, mis on ka kogu teekonna kõrgeim punkt – 2600m merepinnast. Dye3 juurest läbi suusatamine pikendab traditsioonilist Gröönimaa jääkilbi ületuse marsruuti umbes 100km võrra.
Homme “istume maha”, arvutame plussid ja miinused kokku, vaatame ajakava üle ning otsustame siis, kas suusatame algse plaani järgi Dye3 poole või suundume otse idaranniku suunas.
Tillukesele linnule pakkusime täna kõvasti huvi. Tõenäoliselt imestas tema meid nähes sama palju kui meie teda märgates. 4 korda ilmus ta eikusagilt, tiirutas ümber meie, maandus paari meetri kaugusel, tippis ringi ja kadus seejärel, et mõne aja möödudes taas välja ilmuda. Korra, kõige viimasena suusatades, peatusin teda nähes täielikult ja vaikusest julgustatuna, tuli linnuke päris minu kõrvale, jalutas kelkude vahele ning keeras siis jalad kõhu alla ning jäi päikese kätte peesitama 🙂
Päev 13. (27.4.26)
Keset eimiskit – DYE2
4h 30min/9,77km
Hommik: tuul 10m/s, lumetuisk -26℃
Hommik oli päris karm. Rämedad 26 kraadi külma ja üüratu tuisk ümberringi. Eile umbes 9km kaugusel orientiiriks olnud Dye2 oli jäljetut kadunud ning kaevame taas kompasse suuna leidmiseks. Just enne liikuma hakkamist katkes Ninal rakmete kinnitusklamber. Kiiruga meisterdasime karabiinist mingi asenduse sest kaua sellise ilmaga polnud võimalik paigal seista. Külm puges koheselt naha vahele ja sõrmed tõmbusid kangeks.
Lõpuks, mingil hetkel märkasime läbi tuisu Jalgpalli sarnast tohutut siluetti – jeee. Hoolimata sellest, et Dye2 oli osa meie planeeritud matkast ja teadsime ehitise olemasolust, kui suur see on ja milline välja näeb, oli siiski kuidagi üllatav leida selline hiiglaslik inimkäte töö keset eimiskit.
Dye2 jaam oli oluline osa Distant Early Warning (DEW) liinist – võrgustikust, mis loodi külma sõja ajal õhust tulevate ohtude varajaseks avastamiseks. Gröönimaal on kokku 4 sarnast radarijaama. Kaks neist asuvad jääkilbil (Dye2 ja Dye3) ning kaks rannikualadel.
Dye2 paiknes 60 jalases geodeetilises kuplis ning oli varustatud kaugmaa radariga. Jaam alustas tööd 1958. aastal. Kuigi selle peamine roll oli kaitseotstarbeline, panustas Dye2 ka meteoroloogilisse uurimistöösse, kogudes kolme aastakümne jooksul väärtuslikke andmeid.
1980. aastate lõpuks viis tehnoloogia areng ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine selleni, et jaamad jäeti maha. Lisaks ohustas Dye2 muutuvast pinnasest tingitud ühes suunas vajumine ning sellest tingitud kõrged pinged konstruktsioonis olid muutmas jaamas tegutsemise ohtlikuks.
Dye2 jaam evakueeriti 1988. aastal ning jäeti külmadesse tingimustesse lagunema.
Radarijaama juurde jõudes otsustasime kohe ära, et halva ilma tõttu täna enam edasi ei suusata. Panime telgid püsti, sõime lõunat ja suundusime seejärel jaama uurima. Läbi tuisu ja tormi võttis sissepääsu otsimine omajagu aega. Lõpuks kondasime ja kraapisime juba katusel kust — oh ime küll — leidsime luugi, mille kaudu sai sisse ronida.
Kanamunad on endiselt munakarbis ja õlu seisab baariletil. Piljardikuulid vedelevad laual ning suitsud ootavad süütamist. Nii puutumatuna on säilinud Dye2. Elu on kadunud siit üheainsa hetkega nagu oleks keegi filmi vaadates korraks pausile vajutanud. Ja kõik jääb seisma just nii nagu ta sel hetkel oli……
Ainus märk aja möödumisest on aasta-aastalt peale tungiv lumi ja jää, mis ehitist enda alla matab, mõned purunenud aknad ning lumi, mis on sisse tunginud ja sisustust kohati valge vaibana katab. Aukartust äratav ja võimas. Tiirutame jaamas mitu tundi, leides tee ka kuplisse, mis oligi Dye2 tegelik radar.
Kui lõpuks ennast võimsa hoone lummusest lahti suutsime rebida, et telkide juurde naasta, saime ehmatuse osaliseks. Telke polnud näha kusagil. Tuisus ehmununa silmi pingutades, käis korraks juba peast läbi, et kas siia meie matk nüüd jääbki kui keegi õnneks siiski läbi tuhiseva lume midagi telgilaadset märkas. Huhh…😅.
Õhtul teatas ekspeditsiooni juht Nina, et suundume homme siiski Dye3 suunas. Tõstame tempot ja vahetame suusatsükli taktika 50min suusatamise/10min pausi pealt 60min suusatamise/10min pausi peale. Lõhki ennast tõmmata ei kavatse ja alati on võimalik suund tagasi Isortoqi peale keerata, aga vähemalt üritame. Olen rahul 🙂.
Päev 14. (28.4.26)
Plaanimuutus
8h 30min/18,8km
Hommik: tuul 8m/s, lumetuisk -26℃
Päev: pilvine
Õhtu: Päike ja külm
Hommik algas taas kelkude ja muu varustuse lume alt kaevamisega. Eile ilmselt külmetasin sõrmed ikkagi ära sest öösel näpuotsad valutasid. Kinnasteta ei kannata minutitki olla. Anne sai ka eile kergeid külmakahjustusi jalgadele.
Kui miinuskraadid langevad väga madalale, muutub lumi justkui sametiseks ja suusk ei taha sellel hästi libiseda. Punnitasime nii kuis jaksasime, aga oli näha, et jõuvarud hakkavad raugema. Et kõige väsinumale kaaslasele kergendust võimaldada, võtsin üheks suusatsükliks tema kelgu endale kolmandaks kandamiks. Aga no ikka päris raske 💪.
Mingil hetkel muutus maastik krobeliseks ja ebatasaseks. Sastrugid ehk lume pinnale tuuleerosiooni mõjul tekkinud teravad, ebakorrapärased vao- või harjataolised vormid muutsid maastiku muinasjutuliselt ilusaks, aga läbitavuse paganama raskeks. Nende ebatasasel pinnal liikumine on väsitav ja pidevate kõrgusmuutustega harjade ning lohkude vahel kukuvad või lähevad kelgud pidevalt ümber, mis võib kahjustada varustust. Nii me siis vingerdasime kivikõvade ja kõrgete moodustiste vahel paremat teed otsides.
Õhtuks oli selge, et eesmärgiks seatud ⁓ 25km päevas — mis oli ka eelduseks Dye3-ni jõudmiseks — me suusatada ei suuda. Olime rampväsinud ning raske südamega otsustasime Dye3 siiski vahele jätta. Kahju küll, aga on oluline osata õigel ajal loobuda. Homme teatame ametnikele, et suundume Isortoqi poole. Ega seegi ole vaid lumel peesitamine – peame graafikus püsimiseks suusatama ⁓ 20km päevas.
Päev 15. (29.4.26)
200 kilomeetrit – tehtud
8h 40min/19,1km
Hommik: tuulevaikne, -32℃
Päev: päikeseline, -28℃
Õhtu: päike, tuulevaikne, -26℃
Õhk on külmast krõbe. Kui öösel pea magamiskoti suule liiga lähedale sattus, tungis karge ja külm õhk otsekohe valusalt ninasõõrmetesse. Tõmbasin koti nööri koomale ja vajusin võimalikult sügavale jalutsisse. Kuuma veega Nalgene pudel õnneks soojendas peaaegu hommikuni välja.
Hommikul telgist välja piiludes avanes imeline vaade – päikeseline taevas, kristallidena sätendav lumi, helesinine horisont paistmas igas ilmakaares. Kirsina tordil võimas halo rõngas ümber päikese.
Kogu päev kahjuks sama heledates toonides ei möödunud. Minu telgikaaslane näeb juba mitu päeva väga väsinud välja. Eile märkasin, et ta vahepeal lausa taarus oma kahe kelgu ees ja täna jäi vägisi teistest maha. Olin pärast eilset mõnetunnist Anne kelgu vedamist võtnud tema 10l bensiini kanistri püsivalt enda kelku ja rohkem lisakaalu küll ei oleks enam tahtnud vedada. Õhtuks olime plaanitud 20km asemel suusatanud 19,1km. Et siis 1 kilomeeter miinust juba. Kui 10 päeva samamoodi kulgeb, siis oleme juba 10km ajagraafikust maas. Meil on küll veel 2 “tagavara” päeva, aga neid peaks pigem hädajuhtumiks või tormivarjuks hoidma. Seda enam, et rohkem kui pool distantsist on veel suusatamata.
Kõrgust 2251 m merepinnast ja mõne päeva jagu tõuseme veel. Seejärel peaks tasapisi suund allapoole hakkama suunduma.
KÜSIMUSED JA VASTUSED
Erle – kuidas te motiveerite üksteist?
No see on lihtne. “Kui ei jõua, siis homme tuleb sulle helikopter järgi ja me jätkame ilma sinuta”.
Eks me ikka julgustame teineteist ka, vahel viskame nalja ja samas üritame ära tabada piiri, mil teine on nii väsinud, et nüüd on parem üldse mitte torkida. Helikopteri repliik võib tunduda julmana, aga lõppude lõpuks taandub kõik nagunii sellele teadmisele.
Rain – kas külaliste raamatust meie 2004 aasta sissekande leidsite?
Jeerum, täiesti läks meelest uurida. Tavaliselt ma alati otsin eelnevaid nimesid, aga niipalju huvitavat oli ümberringi, et seekord läks täitsa meelest. Tagantjärgi on täitsa kahju kohe.
Päev 16. (30.4.26)
Energiaäri
8h 30min/20km
Hommik: päikeseline, kerge tuul, -33℃
Päev: päikeseline
Õhtu: poolpilvine, -21℃
Hommikul ärgates oli tunne nagu magaks sügavkülmas. Telgi lagi härmas, magamiskotid härmas, kreemituub ja kabanossi jupid kivikõvad. Kuna päike siiski paistis, üritasin paneele laadima sättida, aga juhtmed olid jäigad ning pank ei täitunud. Üritasin neid põuetaskus soojendada, seejärel, meeleheitest aetuna, juba püksis. Aga ei miskit.
Päikese-energia on kõva sõna. Seltskonna akupangad vaikselt tühjenevad ja olen ainuke, kellel päikesepaneel kaasas. Üritan igal võimalikul potentsiaalsel hetkel akusid laadida, aga kuna mitmel päeval on olnud tuisku ja tormi, siis on sellest ikka väheseks jäänud. Järgnevate päevade ilmateade aga ennustab taas lumesadu.
Täna sain Tomilt pakkumise, et annab mulle ühe Twix šokolaadi enda telefoni laadimise vastu 😆. Mulle selline äri meeldib.
Päev oli võrdlemisi tuim ja raske. Endiselt kerge tõus, piisavalt külm, et suusk ei libiseks, maastik millegagi ei üllatanud ja mitmel meist on juba mõne päeva võrra mõlkunud peas eestlastele tuntud lause “Sa lase meil ükskord puhata ja mängida kahh”. Õhtul arutame põgusalt teise ekstra päeva ära kasutamist puhkepäevaks.
Päev 17. (01.5.26)
Pool maad – tehtud
8h 29min/22km
Hommik: pilvine, -14℃
Päev: ppoolpilvine, tagnttuul, -9℃
Õhtu: pilvine, tuuline, lumesadu, -10℃
Enamuse päevast suusatame pärituult ja kuna külmakraadid on langenud, siis libiseb suusk ka täna täiesti talutavalt. Ainukeseks takistuseks on endiselt sastrugid. Neid on päris tihedalt, mõned väga sügavad. Pidevalt peab jälgima, kuhu astuda, et suuski mitte ära lõhkuda.
Täna tähistame 1.mai püha. Tüdrukud on enda telgis peolaua hea ja paremaga püsti pannud ning kutsuvad meid õhtuks külla. Haaran Vana Tallinna pudeli kaasa ja pidu võib alata 😆
Õhtul märkan veel, et ka mul on kahel sõrmel kerge külmakahjustus.
KÜSIMUSED JA VASTUSED
Riiko – kuidas te seal suure tormiga wc-s käite? Eriti suurema hädaga?
Kui vähegi jõuame, siis meisterdame lumemüüri ja sinna kõrvale augu. Aga sellist luksust saab enamasti võimaldada siiski ilusa ilmaga. Tormis ei hakka keegi eraldi “wc-d” ehitama. Julgemad lähevad labidaga tuule kätte, kaevavad nii kiiresti augu kui suudavad ja hüppavad sisse häda tegema. Pärast sama kiirelt auk lund täis. -15℃ juures külmab sisu suhteliselt kiiresti ära. Kui ilm päris jubedaks läheb, siis enamasti kaovad paljud esteetilised barjäärid ning sageli muutub telgi eeskoda samasuguseks tualettruumiks nagu õu – ehk siis kaevad suure augu, hüppad sisse ja lõpuks auk lund täis.
Päev 18. (02.5.26)
Tatine
8h 29min/22km
Hommik: tuuline, lumesadu, -12℃
Päev: pilvine, lumesadu, tagnttuul 8m/s
Õhtu: pilvine, tuuline, pinnatuisk
Hommikul oli väljas kõigest -12℃, mis andis tunda juba öösel kui pidin palavuse tõttu sisemise magamiskoti luku kergelt lahti tõmbama. Hommikuks oli ka lund mõnusasti juurde tuisanud ja laagri kokkupanekuks pidime taaskord telke ning kelke lume alt kaevama.
Lumesaju tõttu oli ümbritsev maastik muutunud justkui uueks. Seal, kus eile olid laiunud teravatipulised sastrugid, oli nüüd võrdlemisi sile lagendik ning eile tasasena näival pinnal kõrgusid ümarjad lumevallid. Tegelikkuses osutus maastik veelgi üllatuslikumaks kui silmaga paistis.
Justkui üleujutatud kartulipõld – pealt vaadates enam-vähem sile, kergete lainetega, aga kui valesse kohta astud, väänad jala ära ja vajud külili vakku. Öösel peale sadanud pehme lumi varjas kõik konarused ja teravused enda alla, aga ei andnud armu sastrugi äärele astujale.
Kuna nagunii polnud võimalik aru saada, milline vall on vana ja milline uus, mis lumi kõva ja mis pehme, otsustasime pärast mõningaid tulutuid katseid lihtsalt nina kompassi torgata ja kõigest eesootavast otse läbi raiuda.
Õhtul saime ilmateatega info, et esmaspäevaks oodatud torm on vahepeal powerit kaotanud, mis tähendab, et võime oma ühe tagavarapäevadest lihtsalt puhkepäevaks jätta. Ja ei pea sel päeval puhkamise asemel (välja) kaevamisele keskenduma 😆. Otsustame, et selleks oodatud päevaks saab homme. Kuna olen kergelt nohune ja kurk valutab, on see info ääretult teretulnud. Kaevan välja tagavaraks kaasa võetud täispuhutava madratsi, et uni ikka võimalikult magus oleks ja kõva põhi hommikul liiga vara ülesse ei ajaks.
Päev 19. (03.5.26)
Puhkepäev
0h/0km
Hommik: poolpilvine, tuul 13m/s, -12℃
Päev: päikeseline, tuul 13m/s, puhangut 18m/s
Õhtu: ilus pinnatuisk kuni päikeseloojanguni
Hoolimata pehmest madratsist, läheb uni hommikul juba varakult ära ja selleks ajaks kui uniste häältega telkidevaheline raadioside algab, olen mina juba hommikupudru lõpetanud ning naudin kohvi Snickersiga. Kõigi kindlameelne plaan tänaseks on teha mitte midagi. Minu käed sügelevad aga juba iglu ehitamise järele 😆😂😆. Mõeldud – tehtud. Marsin tüdrukute telki sae järele. Nemad pikutavad alles magamiskottides ja naudivad aeglast hommikut. Anne näitab oma külmast võetud pöialt ka – otsast must mis must ja küün juba natuke lahti.
Mauran ehitamisega peaaegu 4 tundi 😂. Innustusest tiivustatuna teen alguses liiga suure põhja – mahuksime siia vajadusel kogu meeskonnaga ära. Plokkide paigale sättimisel ja vahede silumisel oleks kõvasti kaaslasest kasu, aga hoolimata soojast toetusest iglu ehitamisele, võin abikätest siiski suu puhtaks pühkida – plaan teha mittemidagit peab endiselt. Mõne aja möödudes loobun ka ise ja projekt Iglu muutub avatud katusega wc-ks. Parim, mis meil viimase pea 20 päeva jooksul on olnud 😆.
Projekt 2 on pesu. Pärast igluga materdamist sõin lõunat ja keetsin vee “duši” jaoks. Tavaliselt üheks pesukorraks piisab 1 liitise Nalgene pudeli jagu keevast veest. Protseduuri viin läbi telgi süvendatud põhjaga eeskojas, kus saab mugavalt praktiliselt püsti seista. Jahutan vett natukene lumega ja hakkan pihta – lõikan kõigepealt habet ja vuntsi, siis pesen juukseid ja keha, täitsa seebiga ja puha ….
Lugejale võib tunduda naljakas, et nii palju teksti enda pesemisele pühendan, aga tegelikkuses hoian ennast lausa tagasi – see kodustes oludes nii tavaline tegevus tundub siin lausa pühalik protseduur ja võiksin sellest kasvõi eraldi peatüki kirjutada 🛁. Kõige lõpuks ajan selga käesoleva ekspeditsiooni esimese ja viimase puhta pesu ning viskun magamiskotile mõnulema.
Homsest alates plaanime tõsta natuke läbitud kilomeetrite normi – miinimum 23km peaks iga päev täituma. Veel ligikaudu 30 kilomeetrit tõusu ja seejärel hakkame allapoole liikuma. Kukepea 😆
Päev 20. (04.5.26)
300km – tehtud
20h/7,22km
Hommik: pilvine, tuul 10m/s, -18℃
Hommik oli paljulubav. Keha eilsest puhanud, tugev pärituul ja külmakraade ka enam mitte tapvalt palju. Aga võta näpust – olime pärast esimest suusatsüklit kõik hoopis omadega toss väljas. Eilne vabapäev oli kui pohmell kuklas ja kümme lisakilo kelgus. Raske öelda, kas väsinud kehadel oli lihtsalt raske liikumisrežiimile tagasi orienteeruda või on põhjus hoopis psühholoogiline. Kõik vaheetapid on justkui seljatatud – dye2 nähtud, enamus vabapäevasid tehtud, poolt maad suusatatud, tõus kohe-kohe läbitud – oodata ei ole enam muud kui lõppu. Ja maa sinnani on veel pikk. Ilma mingite vaheetappideta, vaatamisväärsusteta ning muutumatu maastikuga. Nüüd on ilmselt hetk, kus hakkab füüsilise jaksamise kõrval veelgi rohkem mõjuma see, mis peas mõlgub, see kuidas igaüks suudab ennast ise kannustada ja motiveerida.
Haaran kohe esimese pausi ajal parimate šokolaadi tükkide järele ja kallan spordijooki peale. Järgmised tsüklid kulgevad vaikuses. Igaüks rühib nina omaette kapuutsi sisse tõmbununa. Ka söögipaus möödub sõnatult. Ei ühtegi jutuajamist või nalja heitmist nagu meil tavaliselt kombeks, ainult tuul vilistab. Ka viies suusatsükkel möödub igaühel omaenda mõtetega suusatades kuniks kuulen selja tagant hüüdu: “Stopp!”
Keeran ringi ja näen, et Anne on põlvili maas, pea toetumas kätele……… undava tuule käes tühjendame pikema jututa kambaga tema kelgu ja jagame kraami omavahel ära. Suur soov on ikka tänaseks planeeritud 23km täis suusatada. Jätkame mõnda aega kuniks kuulen taas selja tagant: “Stopp!” Keeran uuesti ringi ja seekord on naine täitsa pikali. Ohohh. Selgub, et kõhuvalud on nii tugevad, et ta ei suuda enam isegi tühja kelguga liikuda. Egas midagi, kõigil tuleb nüüd leppida, et täna me enam edasi ei liigu. Aitame Leenal lumetuisus kiiresti naiste telgi püsti panna ning Anne sinna puhkama.
Oleme dilemma ees. Ees on veel 13-14 päeva suusatamist. Ja kilomeetrid neile päevile üpriski tihedalt ära jaotatud. Kas saame homme kõik koos edasi minna?
Päev 21. (05.5.26)
Maailm keerleb ümber või
3h 57min/10,24km
Hommik: päikeseline, tuuline, -12℃
Päev: päikeseline, -10℃
Õhtu: vastutuul, -15℃
Võid ei saa kunagi toidus liiga palju olla.
Hommik on täna aeglane sest otsustasime Annele võimalikult palju puhkust anda ja stardime alles kl 11.30. Ilm on ilus, päike paistab suure halo rõnga seest ja pinnatuul muudab maastiku muinasjutuliseks. Nelja tärni hommikusöögi vaade. Telgis on soe ja mõnus välja vaadates putru nautida. Rohke võiga putru. Ja võileiba. Ja vorstikesi võiga.
Kuna aega on, teen suurema toiduinventuuri. Põhiliste söögikordade jaoks pakitoidud õnneks klapivad, aga maiustustega on küll häda käes. Olen aeg-ajalt homsete arvelt Snickersit varastanud ja pean nüüd tõdema, et viimasele nädalale vist enam ei jätkugi. Muu magus kraam on ka praktiliselt otsas 😱. Snäkipakkidega olen õnneks suutnud ranget joont hoida – ehk siis 1 pakk päevas ja ei grammigi rohkem. Sealt varastamisega saeksin juba tõepoolest oksa, millel ise istun. Ning siis veel Või… see maailmade kõige tähtsam energiaallikas, toidu maitsestaja, hea tuju looja, suusamatkaja asendamatu kaaslane ja korvamatu toidulisand. VÕI HAKKAB KA VAIKSELT OTSA SAAMA. Kui veel mäletate, siis ostsin seda Kangerlussuaqist 10 pakki (300g/pk). Järgi on kõigest 2 ja pool pakki. See tähendab, et 20 päeva jooksul olen söönud ära 2,25kg võid. Kuigi olen seda praktiliselt igale võimalikule toidule lisanud, leiva peale ja vahele määrinud, siis ikkagi tundub liiga vähe ja selleks, et lõpuni jaguks, pean ennast pidevalt tagasi hoidma.
Enne liikuma hakkamist jagame Anne varustuse ülejäänud 5 liikme vahel ja isegi tühjad kelgud võtame ära. Et ta kindlasti jaksaks tänaseks plaanitud 4 suusatsüklit ehk 4 x 50 minutit meiega suusatada. Tugev vastutuul tegi selle päeva talle kindlasti väga raskeks, aga koos saime hakkama. Kui meie meeskonnas oleks olnud ainult 4 liiget või veelgi vähem, siis oleks suure tõenäosusega Anne juba evakueeritud. Lisaks kõhuvaludele oli tema pöial külmakahjustusega, mis raskendas pea kõiki toiminguid. Aitasime tal aeg-ajalt isegi jope lukku kinni tõmmata. Kui tiimis oleks olnud vaid 2 liiget ja teine neist vastavas seisundis, katkestataks liustiku ületamine. Sellisel juhul poleks varustust kellelegi ümber jagada, kaua kahe inimese varustust üksinda vedada ei jõua ning laagri püstitamine suurema tuulega, ilma kaaslase abita, võib olla väga keeruline ja ebaõnnestumise korral lõppeda eluohtliku olukorraga.
KÜSIMUSED JA VASTUSED
Tõnis – kas droonist on orienteerumisel ka kasu või pigem lihtsalt kaamera reisi jäädvustamiseks?
Matka alguses, kui oli palju lõhesid ja halb maastik, siis korra kasutasime kergema suuna otsimiseks ja võimalik, et enne lõppu läheb veel samal põhjusel vaja. Aga enamjaolt ikka vaadete ja reisi jäädvustamiseks. Jagan pilte ja videoid siin ja SinuSeikluse fb lehel kindlasti kui tagasi jõuame.
Päev 22. (06.5.26)
Siit algab alamägi
9h 23min/27,2km
Hommik: pilvine, kerge tuulevine, -21℃
Päev: päikeseline, -10℃
Õhtu: päikeseline, -12℃
Eile ületasime kõrgeima koha ja tänasest algab alamägi. See ei ole esialgu küll midagi rohkemat kui GPS-ilt saadud teadmine 100meetrisest laskumisest kogu päeva jooksul 😂, aga algus seegi. Kui nüüd õieti mäletan, siis on täna ka kilomeetritelt meie pikim suusapäev.
Annel on juba tunduvalt parem – kergendame vaid natukene tema kelku. Täna peame vähemalt osaliselt eilse miinuse tagasi suusatama. Maastik on endiselt nagu kartulipõld – sastrugid on tihedamaks läinud ja manööverdame kogu päeva nende vahel. Mõtlen aeg-ajalt hinge kinni hoides, et ei tea, kelle suusk või klamber esimesena üles ütleb või pooleks läheb.
Õhtul endiselt nii ilus ilm, et hoolimata hilisest õhtusöögist, panen ennast siiski riidesse ja lähen välja drooni lennutama.
Aaa… ja taaskord ei saa ma üle ega ümber võita 😆. Isegi meie naised on märganud minu kirge või vastu. Neil seda ilmselt jagub, sest täna kingiti mulle lausa 3 pakki võid juurde 🥳🙏🧈🧈🧈🙏🥳 Mõelge….. tervelt 3 pakki. Pool pakki panin muidugi täna juba nahka kah 😂. Lisaks sain näkileiba ja kõrsikuid. Elu nagu hernes.
KÜSIMUSED JA VASTUSED
Sedrik – mis teisest Coca-Cola purgist sai? Kas on veel alles?
Ei ole enam alles. Kui vahepeal oli -30℃, siis ei julgenud teda enam kotis hoida – kartsin, et läheb veel lõhki. Ja põues oli ka purki sellise külmaga väga ebamugav kanda. Seetõttu otsustasin ära juua. Kui purgi lahti tegin, siis vurtsu enam ei tulnudki ja sees oli selline jäine klimp (natuke nagu laatadel müüdava jääjoogi moodi), mida pidin endale suhu raputama 😂.
Henry – kas keha harjub külmaga ära ka?
Jaa ja ei. Kui vahepeal on -30℃ ja siis liigub -15℃ peale, no siis tundub see viimane ikka päris soe küll. Aga teisest küljest, kui mõned päevad on 0℃ läheduses ja siis taas -15℃, no siis on taas paras krõbe. Enam vähem nagu Eestiski. Septembris tundub 5℃ jube külmana ja märtsis mõnusalt soojana. Lisaks külmakraadidele mõjutab külma tunnet tuul. Siis on igasugune miinus ebameeldivalt külm ja sellega ei taha kuidagi ära harjuda.
Päev 23. (07.5.26)
9h 15min/27,1km
Hommik: päikeseline, -28℃
Päev: päikeseline, -10℃
Õhtu: päikeseline, tuulevaikne
Kõige ilusam päev. Hommikul ärgates oli täielik vaikus. Ei mingit tuule vilinat ega telgi krabinat. Päike paistis ja valge lumeväli laius igas suunas nii kaugele kuni kohtus kaugel silmapiiri äärel sinise taevapiiriga. Kõik laabus ja päike tegi kogu meeskonna tuju rõõmsaks. Annel ka parem tervis ja suusatab juba täisvarustuses.
Sastrugid kõikjal.
Tänu päikesele olen saanud korralikult akusid laadida ja energiat teistelegi jagada. Tüdrukutel ilmselt on jäänud söögivarusid üle, sest nad annavad mulle tänutäheks Marsi šokolaadi ja kummikomme 🙂.
Pühapäeva õhtuks ja esmaspäevaks ennustab ilmateade taas tormi. Seetõttu plaanime homsest muuta suusatsükli 50 minutit suuska/10 minutit pausilt → 60 minutit suuska/8 minutit pausile. Sellega võidaksime pool tundi päevas ja kui tormi ennustus peaks taanduma, siis võime vana süsteemi peale tagasi minna.
Päev 24. (08.5.26)
9h 47min/28,7km
Hommik: poolpilves, -10℃
Päev: poolpilvine, -10℃
Õhtu: lumesadu, – 8℃
Sastrugid kõikjal. Poole päeva pealt kadus nähtavus ära ja neid oli raske vältida. Ainult kõige suuremad varjud eraldusid maastikust nii, et neist sai õigeaegselt ümber suusatada. Suusad paindusid moodustistest üle minnes ühele ja teisele poole ning vahepeal, väsinuna, ei jaksanud jalga ka piisavalt korralikult sättida. Oli tõeline ime, et kellelgi miskit pooleks ei läinud.
KÜSIMUSED JA VASTUSED
Toivo – kas jääkarusid ka olete näinud?
Ei ole. Jääkarud liiguvad enamasti ranniku lähedal, süüa otsides. Siin, keset jäävälja, ei oska nad meid oodata. Aga mida lähemale rannikule jõuame, seda tähelepanelikumad peame olema. Võimalik, et peame siis öösiti ka jääkaru vahtkonda pidama. Igaks juhuks on meil kaasas ka püss ja raketipüstol.
Jaanus – kas midagi täiesti kasutut on ka kaasa saanud?
Vist ei olegi. Täispuhutav madrats on selline luksuse asi, milleta oleks ka suurepäraselt hakkama saanud, aga nüüd kui see kaasas on, siis ikka väga mõnus magada. Ja tegelikult on tekkinud hoopis vastupidine olukord – kaasas ei ole ühte sellist asja, mis pole kunagi ühelgi varasemal matkal kaasas olnud ja mida ma pole üleüldse mitte kunagi kasutanud ega isegi selle kasutamisest mõelnud. Mõelge paar päeva, et mis see võiks olla ja ma saadan homme-ülehomme, et mis see päriselt on 🙂. Vihjeks fakt, et liigume polaarjoone läheduses.
Päev 25. (09.5.26)
400 kilomeetrit – tehtud
9h 39min/25km
Hommik: pilves, whiteout, -12℃
Päev: pilvine, null nähtavus
Õhtu: pilvine, nähtavus endiselt null
Nähtavus null kogu päeva vältel. Ainsad vaatamist väärt olevad objektid kaardus suusaninad ja uduvinest härma tõmbunud kompass. See on just selline päev, kus igaüks vahib nina ette ja nohistab oma mõtteid mõlgutada. Tõstad rutiinselt ühte jalga teise ette ja mõtiskled.
Mõtlen eelnevatel päevadel nähtud imelisest horisondist, homsest emadepäevast, kodus ootavatest remonditöödest, suvest Pärnu rannas, oma perest, karu kihvadest, vajadusest mitte väärtuslikku aega raisata, rohkem õppida, rohkem tegutseda, osata pisiasjadest rõõmu tunda ja muidugi toidust ja VÕIST. Saan aru, et maailma mõõtkavas pole või just kõige olulisem asi, aga viimastel päevadel võtab mõtlemine sellest rammusast kollasest massist ja üleüldse toidust, olulise osa minu mõtetele kuluvast ajast. Söön palju, aga ikka on kõht tühi ja isud ükskõik mille järele muudkui kasvavad. Suurtest lubadustest hoolimata, olen varastanud juba järgnevate päevade snäkkidest🫣 😱🫣.
Homse emadepäeva puhul minu emale ja Ritale suured emadepäeva kallid.
Päev 26. (10.5.26)
Emadepäev
9h 23min/23,5km
Hommik: pilves, lumesadu, -8℃
Päev: pilvine, -5℃
Õhtu: päike, torm, -4℃
Tõuseme tunni võrra varem ja tormi ootuses läheme liikvele samuti ühe tunni jagu varem ehk kl 8. Öösel on kõvasti lund sadanud ja sastrugide vaod enda alla matnud, mis kergendab natuke liikumist, aga nähtavus on selle eest alla keskmise. Aeg ajalt tekib päikese käes huvitavaid varjude mänge ning pärastlõunal läheb taevas isegi täiesti selgeks. Taaskord peab paika ütlus: vaikus enne tormi. Enne viimast suusatsüklit kaevan isegi GPS-i välja, et ilmateadet kontrollida, sest tundub nii uskumatu, et sellise vaikuse seest peaks lähitundidel jõhker torm välja kooruma. Aga võta näpust – umbes poole tunni pärast on torm kohal nagu nipsti. Saab meid kätte järsku ja kõvasti. Jätame suusatsükli pooleli ning hakkame laagrit püsti panema. Kuna tuul on juba üüratu, siis otsustame telgid kolme inimesega ükshaaval püstitada, ära ankurdada (tavaliselt tegeleb iga telgipaar ise oma telgi ja varustusega) ning seejärel alles tuulemüüre ehitada.
Meisterdame neid pea 3 tundi – kaevame kõva lund, siis saeme, tõstame tükid müüriks ja täidame kõikvõimalikud praod. Tuul leiab alati augu ülesse kui selline peaks kusagil leiduma ning asub seda järjepidevalt sügavamaks ja suuremaks uuristama, kuniks kogu kupatus kokku kukub.
Telk väriseb täna nii, et lükkan seinale blogi kirjutamise homse peale edasi.
KÜSIMUSED JA VASTUSED
Nüüd siis see minu vastus, mille lubasin saata. Et mis asja ma pole kunagi ühelgi varasemal matkal kaasas kandnud ega ole üleüldse mitte kunagi kasutanud ega isegi selle kasutamisest mõelnud. Ja nüüd sellel matkal tunnen puudust.
Unemask. Siin oli viimati pime või õigupoolest hämar umbes neljandal ööl kui tormi ajal valves olles telke ja lumemüüre käisin kontrollimas. Viimastel nädalatel särab päike magama minnes eredamalt kui Eestis talvisel keskpäeval. Sätin magamiskoti äärt nii, et päike silma ei paistaks, aga päris peadpidi kotti ka ei taha pugeda.
Päev 27. (11.5.26)
Tormipäev
0h/0km
Hommik: päike, tuul, -5℃
Päev: tuul 24m/s, puhangud 36m/s, jõhker pinnatuisk, -5℃
Õhtu: torm
Puhke- ja tormipäev. Hommikul naudin täie rahuga kohvi ja Snickersit. Olen selle rituaali enamustel suusahommikutel vahele jätnud, sest kiiruga kohvi kulistamisest ei saa mingit naudingut. Ööseks võtsin Snickersi batooni isegi magamiskotti, et see hommikul mõnusalt pehme oleks ning maitse paremini esile tuleks.
Öösel väli-ringkäike ei teinud ja kui end hommikul lõpuks õue suutsin ajada, oli lund juba ohtlikult palju kogunenud ning vajutas raskelt telgile. Tuul oli lumemüüri hakanud lõhkuma ja see vajas ka kõvasti kohendamist. Õhtul telgi kinnitamiseks maasse torgatud suuskadest paistsid ainult ninad lume alt välja ja tuule tõttu sai lumemüüri tagant välja astudes tõsist tööd teha selleks, et lihtsalt püstigi püsida. Kaevamine, müüri remont ja ehitus võtsid mitu tundi ja selleks ajaks olin minagi juba suuremalt jaolt lumega kaetud.
Kl 16 tulevad naised meile külla. Eilne päev läks tormi kätte nahka ja peame täna tagantjärele emadepäeva. Viskame kõik asjad telgi eeskotta, et kõigil mõnusalt ruumi oleks ja katame laua. Strohi teega, vahukomme ja muud mõnusat.
Õhtul, enne magama minekut teen veel viimast korda selle matka jooksul oma pesu “rituaali”.
Päev 28. (12.5.26)
9h 34min/28,5km
Hommik: päike, tuul 8m/s, -12℃
Päev: päike, -5℃
Õhtu: pilvine, tuulevaikne, -12℃
Öö möödus nagu rongis magades – pidevalt jõnksutades, logisedes ja kerge müraga. Hommikul jope järgi kobades avastasin, et see oli kivikõva. Eile väljas maurates sai kõvasti lumiseks, telgis sulas märjaks ja öösel külmus jääkamakaks. Et midagigi enne selga ajamist päästa, kallasin keeva vee Nalgene pudelitesse ja käärisin pudelid jopesse. Mõne hetke pärast hakkas jope aurama ja poole tunni pärast olid täiesti pudelite vastas olnud kohad juba ära kuivanud ning ülejäänud jope vähemalt korralikult üles sulanud 🙂
Hommik oli ilus ja suusatamine sujus paremini kuna tuul oli sastrugide vaod täis ajanud ja lume kõvaks lihvinud. Suusk libises mõnusalt. Järele jäänud sastrugidest tõmbasime otse läbi nagu traktoriga. Päeva lõpuks oli torm täiesti vaibunud ja väljas imeliselt vaikne. Kl 23 kirjutan veel magamiskotis märkmeid blogi jaoks ja märkan, et päikegi tuleb välja 🙂.
