8.10. Ärkame kl 1 öösel. Panen selga absoluutselt kõik riided, mis mul kaasas on ja kl 02 paiku hakkame tähistaeva ja otsalampide valguses tipu poole liikuma. Edeneme imeaeglaselt, iga 10 sammu järel seisatades. Lõõtsutan nagu poolearuline, jalad jääraudades tunduvad 100 kilostena. Hetkeks, mil päike tõusma hakkab, olen läbi külmunud ja rampväsinud. Vihastan enda peale kui tunnen, kuidas õhk vilisedes kopsudest väljub ning mõtlen, kas peaks tagasi minema. Tõstan pudeli suule, aga vesi on tila külge ära jäätunud. Kaasa pakitud snäkid ei või vähem huvitada. Kuigi tipp juba paistab ja on justkui siinsamas, siis pole ma ikka veel kindel, et ülesse välja vean.
Kl 8.30. jõuame kõik kuuekesi siiski tippu. 6446m Mera. Uskumatu. Mõneks minutiks kaob väsimus nagu tina tuhka – uskumatu, mida kõike eufooria inimesega teha suudab 🤣. Pildistame, joome teed ja hakkame alla tulema. Kui palju küll on vaeva nähtud selle 15 minutise võidutunde pärast!!
High Campi tagasi jõudes läheb ilm pilve ja hakkab tuiskama (kuidas meil küll hommikul vedas). Jõudsime Williamiga esimestena kohale ja saime teisi oodates veel viimaseid päikesekiiri nautida. Pärastlõunal jätkasime lobjakaks sulanud lumesajus alla Kharesse. Otsatult pikk päev.
Õhtul algavad mul tugevad külmavärinad ja jättes small talki vahele, tõmban kogu sooja pesu selga, kuumaveekoti kaenlasse ning ronin magamiskotti.
