Magan 11 tundi jutti ja hommikuks olen terve.
9.-11.10.
Olen alati öelnud, et kõnnin rohkem pea kui jalgadega. Kõik oleneb sellest, millest mõtlen, mille nimel tegutsen ja mida näen silme ees. Ilmselt samal põhjusel on laskumised või tagasi tulekud minu jaoks vahest isegi raskemad kui tõusud. Eesmärk on täidetud ja stiimul puudub ning toss ongi justkui väljas 🫣
3 päeva muljete ja tõusutunnete jagamist. Naerame äparduste ja möödunud raskuste üle. Tagantjärele tunduvad isegi valusad hetked ilusad. Ronimishooaeg on ilmselgelt alanud. Kui ülesse minnes kõndisime 3-4 päeva kedagi nägemata, siis nüüd tuleb uusi ronijaid vastu mitu korda päevas. Nii palju huvitavaid inimesi oma põnevate lugude ja kirju minevikuga.
Palju reisides, ei saa uued kohad olla alati ilusamad või huvitavamad kui eelmised, aga inimesed suudavad alati üllatada. Inimesed, keda imetlen ja austan, inimesed laia silmaringi ning positiivse ellusuhtumisega, julged ja ettevõtlikud, inimesed, kes mõistavad maailma ja aitavad minul nende maailma mõista. Olen õnnelik. Elu on imeline ja ei väsi mind üllatamast. Õnneks ärkan aeg-ajalt ja panen tähele, kuidas mul on vedanud. Olen tänulik, et mul on olnud võimalus valida ja et olen eestlane……..
Siia juurde ei saa jätta lisamata🤪 :
Eestlane, sakslane ja prantslane matkavad džunglis ja näevad surnud elevanti.
“Huvitav, kuidas mul õnnestuks ära kasutada iga tükk sellest elevandist,” mõtiskleb sakslane.
“Huvitav, kui maitsev see elevant oleks, kui ta ära küpsetada,” mõtiskleb prantslane.
“Huvitav, mis see elevant enne surma Eestist arvas,” mõtiskleb eestlane.
Lukla (2860m) peatänaval tagasi olles pean endale tunnistama, et igatsen koju, sooja voodisse ja kaissu.
